Samm-sammult ringsuse suunas
6. veebruaril hommikul kogunesime sõprade ja koostööpartneritega ringseks hommikukohviks, et ühiselt arutada ringmajanduse väljakutsete ja lahenduste üle.
Vestlusringis jagasid oma kogemust ja arvamusi Eesti Masinatööstuse Liidu juht Andri Haran, Thermory keskkonnajuht Maria Karus, Rail Baltic Estonia jätkusuutlikkuse ekspert Mari Salmu ning ringmajanduse ekspert ja 22KRAADI kaasasutaja Rainer Pesti. Vestlust modereeris HI advisory partner Dan Mikkin.
Kas ringmajandus on tulu või kuluprojekt?
Pikas vaates saavad kõik aru, et ringmajandusega tuleb tegeleda, vähem räägitakse ja selgitatakse, kuidas seda teha.
Konkurentsivõime säilitamine on ettevõttele kõige olulisem. Hetkel ei nähta ringmajanduses konkurentsieelise loojat, vaid konkurentsivõime kahandajat, sest kestlikku lahendust peetakse kallimaks. Seda eriti turgudel, kus keskkonnaeesmärgid ei ole prioriteetsed (nt USA).
Ettevõtteid juhib ratsionaalne kalkuleerimine, kui ressursitõhusus on rahasääst, siis sellega ka tegeletakse. Kui sellega ka keskkonda saab hoida, siis on hästi aga see ei ole peamine eesmärk.
Samas Skandinaavia turgudel tegutsejate jaoks on kestlikkus ja ringmajandus mitte ainult konkurentsieelis, vaid pääs turule. Kui Eesti ettevõte mõtleb kui eraettevõte, siis Skandinaavia ettevõtted mõtlevad kui börsiettevõtte ja näevad ESGs turuväärtuse kasvatajat ning seavad vastavad ootused ka oma tarnijatele.
Küsimus, kas ringmajandus on tulu või kulu, sõltub sellest, milline on meie pikaajaline visioon – millistel eksportturgudel Eesti ettevõtted tegutseda tahavad? Kui suuname nina Lõuna-Euroopa poole, ei tasu jätkusuutlik investeering täna ära. Kui aga tahame säilitada eksporti Soome, Rootsi ja teiste Skandinaavia riikide suunal, on jätkusuutlik teguviis ainuvõimalik.
Fotograaf: Joosep Kivimäe
Mis mõjutab roheüleminekut rohkem, kas tarbijate käitumise muutus või seadusandlus?
Innovatsiooni juhib tarbija nõudlus või seadusandluse muutus.
Kahjuks on inimesed kergesti mõjutatavad, ebaratsionaalsed ja isiklikust lühiajalisest kasust lähtuvad, mistõttu ei ole oodata tarbijate poolset survet kestlikematele lahendustele. Isegi kui tarbija sõnades väljendab poolehoidu keskkonda hoidvatele toodetele/teenustele, siis ostuotsust tehes lähtutakse pigem emotsioonist, hinnast, sotsiaalsest survest, lihtsast kättesaadavusest ja kasutusmugavusest.
Seetõttu on roheülemineku kontekstis oluline roll seadusandlusel, mis reguleeriks seda, et meile ei oleks kättesaadavad ebareaalselt odavad (nt 10-eurone T-särk) ja keskkonda kahjustavad tooted. Keegi on nende toodete tootmisel ja meile kättesaadavaks tegemisel varastanud, nii erinevatelt väärtusahela osapooltelt kui ka keskkonnalt. Ja see peab lõppema. Võib argumenteerida, et tarbija ei ole nõus või võimeline maksma kõrgemat, tegelikku ressursikasutust sisaldavat hinda. Kuid siin on vaja muuta suhtumist ja tuletada meelde, et tegelikult ei ole me nii rikkad, et osta odavaid asju. Me ei vaja palju ja odavalt, vajame vähe, läbimõeldult ja pikka aega vastupidavaid asju.
Miks on roheüleminek valus?
Roheüleminek on valus, sest inimkond on 150 aastat investeerinud lineaarsesse majandusse ja on loomulik neid gigainvesteeringuid kaitsta.
Samas on teatud tööstusharud harjunud investeerima uude tehnoloogiasse, seda eriti Skandinaavias. Need tööstusharud hakkavad oma tehtud roheinvesteeringuid kaitsma ehk ei ole võimalik tagasi keerata roheinnovatsiooni.
Fotograaf: Joosep Kivimäe
Mis on roheüleminekul kõige keerulisem?
Ettevõtete jaoks on skoop 1 ja 2 jalajälje vähendamine hoomatav ja sellega ka lihtsamini hallatav. Skoop 3 aga, mis tihti moodustab kuni 90% keskkonnamõjust on hoopis keerulisem ja lahendamata. Siin on väärtusahela ülene koostöö väga oluline, ettevõtte saab valida tarnijaid (aga mitte alati), teha materjalikasutuses teadlikumaid valikuid, suunata tarnijaid. Väga suur osa kogu jalajäljest on logistikal, kuid kui logistikafirmad on seadnud enda eesmärgid aastaks 2040+, siis on keeruline nendest kiiremini väiksema jalajälje suunas liikuda.
Samuti võib osutuda keeruliseks leida alternatiivseid materjale, mis vastavad standardinõuetele. Positiivse poole pealt võib teisene tooraine olla isegi soodsam ja meil on juba ka näiteid, kus konkurents käib teisese tooraine pärast.
Roheüleminek tähendab Eesti tööstuse jaoks ka seda, et tööstus peab muutuma suuremat lisandväärtust loovaks. Peame jõudma tellimuspõhisest majandusest tootearendajaks. Mida toodame ja kelle jaoks, millised on uued turud ja millist tootearendust me selleks vajame? Olles toote omanik saad väiksema jalajäljega kvaliteetsemat kaupa kallimalt müüa.
Kokkuvõttes oleme üks tihedalt seotud globaalne küla. Sõltumata ekspordipartneritest jõuavad meie tooted ka turgudele, mis täna kestlikkusele ei mõtle. Seega on vaja mõttemaailma muutust globaalselt. Kuniks seda ei ole, saame tasakaalu otsides samm-sammult ringsuse suunas liikuda.
